Harakaid süüdistatakse vargustes alusetult
Harakate komme võimaluse avanedes hõbeehteid ja säravaid esemeid näpata on eurooplaste folklooris sügavalt kanda kinnitanud ja on isegi Gioachino Rossini ooperi „La gazza ladra” kandvaks ideeks. Harakate käitumist uurinud teadlased nendivad aga uues töös, et tegu on järjekordse müüdiga ja reaalses maailmas kipuvad harakad läikivaid esemeid isegi võõristama.
Exeteri ülikooli loomade käitumisuuringute keskuse psühholoogid tegid katseid nii ülikoolilinnakus vabalt elavate harakate kui erinevate vahejuhtumite tagajärjel keskuse aedikutesse elama sattunud lindudega. Läikivate esemete mõju uurimiseks asetas töörühm mõlemas keskkonnas harakate toidukausist 30 sentimeetri kaugusele sädelevaid metallkruvisid, sõrmuseid ja lehekesi ning identseid matjat tooni esemeid.
Katsete ajal tehtud videosalvestiste uurimine näitas, et linnud võtsid 64 eksperimendi vältel säravaid esemeid nokka vaid kahel korral. Ainult selleks, et need pea koheselt taas lahti lasta. Samal ajal kaldusid nad ebaharilike esemete lähistel viibides tavapärasest vähem sööma. Käitumismuster vihjab, et esemed ei jäänud neile märkamatuks ja muutsid linnud ettevaatlikumaks.
Töörühm märgib, et müütide tekitamine on inimpsühholoogiat arvestades mõistetav. Üksikud juhtumid, kus linnud tõepoolest säravaid nokka võtavad, jäävad inimestele meelde, kuna kinnitavad nende varasemaid uskumusi. Samas kalduvad nad eirama tuhandeid ja tuhandeid juhtumeid, kus harakad mõnda vähem tähelepanu tõmbavat eset uudistavad.
Töö ilmus ajakirjas Animal Cognition.
Toimetaja: Jaan-Juhan Oidermaa
Allikas: Animal Cognition