Nädalavahetusel osalesin Saaremaal Eesti Vabariigi viimase riigivolikogu esimehe Otto Puki kodumulda matmisel. See väärikas hetk andis võimaluse mõtiskleda ka selle üle, millel põhineb Eesti Vabariik.

Otto Pukk oli üks Eesti riikliku järjepidevuse kandjaid. 1945. aasta jaanuaris kirjutas ta Stockholmis koos teiste Eesti riigiõiguslike institutsioonide esindajatega alla dokumendile, milles käsitleti Eesti põhiseaduslikku järjepidevust ja presidendi ülesannete täitmist. Nii kandus Eesti parlamentaarne järjepidevus üle Läänemere.

Pukk jäi riigivolikogu esimeheks kuni surmani Stockholmis 1951. aastal. Eesti Vabariik oli okupeeritud, kuid tema õiguslik järjepidevus ei olnud katkenud.

Seda järjepidevust kandsid inimesed, kes ei tunnistanud okupatsiooni Eesti riigi lõppemisena. Üks neist oli Otto Pukk. Teine oli Otto Tief, kes 1944. aasta septembris moodutas Jüri Uluotsa korralduse Eesti seadusliku valitsuse, mille tegevus oli lühiajaline, kuid mille tähendus Eesti riiklikule järjepidevusele oli palju suurem kui need mõned päevad, mil valitsus reaalselt tegutseda sai.

Tiefi valitsus kuulutas Eesti riikliku iseseisvuse taastatuks ja püüdis taastada Eesti põhiseadusliku riigikorda ajal, mil Eesti oli ühe okupatsiooni alt vabanemas ja teise alla langemas. Just see on üks olulisi sõlmi, mis ühendab 1918. aastal loodud Eesti Vabariigi 1991. aastal taastatud Eesti Vabariigiga.

Kui Eesti Vabariik oleks 1940. aastal lõppenud ja 1991. aastal loodud uus riik, oleks meie käsitlus Eesti riigist hoopis teistsugune. Riiklik järjepidevus ütleb aga midagi muud: okupatsioon katkestas Eesti riigi tegeliku võimu teostamise, kuid ei lõpetanud Eesti Vabariiki. Sellepärast on iga samm, millega seda järjepidevust hoiti, kulla kaaluga.

Just sellest vaatenurgast tekitas minus tõsise küsimuse eelmisel nädalal riigikogus toimunud hääletus avalduse üle, millega mõisteti hukka 1934. aasta sündmused ja sellele järgnenud autoritaarne kord. Avalduse poolt hääletas 28 ja vastu üheksa riigikogu liiget.

Loomulikult tohib 1934. aasta sündmusi kriitiliselt uurida, arutada ja hinnata, kuid kas parlament peaks meie riigi loole ja ajaloolisele sündmusele andma lõpliku poliitilise hinnangu viisil, mis võib hakata kujundama üht ajalookäsitlust kohustuslikuks?

Riigikogu ülesanne on teha seadusi ja otsuseid praeguse Eesti nimel. Ajaloolaste ülesanne on uurida minevikku. Me võime ajaloo üle vaielda ja me peamegi vaidlema, aga me ei peaks püüdma ajaloolist teadmist parlamendi häälteenamusega lõplikult paika panna. Seda enam, et 1934. aasta sündmuste põhjused, nende tagajärjed ja seosed hilisemate sündmustega vajavad jätkuvalt ajaloolist uurimist.

Ei ole mõistlik taandada Eesti iseseisvuse kaotamist ühele sisepoliitilisele sündmusele (nagu avalduse seletuskiri seda tegi), sest nii antakse kahjuks segadust külvavaid paukpadruneid ka Vene propagandistidele.

Eesti iseseisvuse hävitamise otsustavaks sammuks olid Molotovi-Ribbentropi pakt ja selle salaprotokollid ning nende alusel Nõukogude Liidu poolt Eestile peale surutud okupatsioon. Selles valguses nõustun kolleeg Eerik Niiles Krossiga, kes ütles parlamendi kõnetoolist: "Ma ei kutsu üles erakondade tegevuse peatamise, ajakirjanduse tsenseerimise ega riigikogu vaikivasse olekusse jätmise õigustamist. Aga riigikogu ei peaks 92 aastat hiljem võtma ühte ajaloolist interpretatsiooni, lööma sellele peale riikliku pitsati ja mõnulema siis oma vagaduses".

Eesti riikliku järjepidevuse mõistmiseks peame vaatama oma ajalugu tervikuna. Okupatsioonivõimu eesmärk ei olnud üksnes Eesti riigi institutsioonide hävitamine. Hävitati ka inimesed, kes kandsid endas Eesti Vabariigi riiklikku mälu ja järjepidevust. Eestisse jäänud riigi- ja parlamenditegelasi arreteeriti, vangistati, küüditati ja tapeti. Nende hävitamisega püüti katkestada side iseseisva Eesti Vabariigi ja tulevaste põlvkondade vahel.

Seetõttu puudutavad ajalooline mälu ja riiklik järjepidevus meid ka praegu, sest ajalugu tuleb uurida, selle üle vaielda ning uute allikate ilmnemisel vajaduse korral ümber hinnata. Eesti riigi järjepidevus ei saa sõltuda ühe parlamendikoosseisu üksikust hääleenamusest. Meie ülesanne on anda see riik edasi järgmisele põlvkonnale koos tema mälu, ajaloo ja järjepidevusega.