Õiguskantsler: tulumaksuseaduse säte võib pärijad ebaõiglasesse seisu panna

Õiguskantsleri büroo analüüsis juhtumit, kus pärast abikaasa surma tekkis lesel kohustus kaasomandisse ostetud kinnisasja müümisel 15 000 eurot tulumaksu maksta, ehkki müügist saadav tulu kulub laenu tagasimaksmiseks. Õiguskantsler palub rahandusministeeriumil analüüsida, kas sellistel puhkudel oleks tarvis seaduses erisus teha.
Õiguskantsleri poole pöördus inimene, kes oli ostnud koos abikaasaga kaasomandisse kinnisasja, millest kummalegi kuulus lahusvarana pool, kui aga abikaasa suri, päris selle tema koos nende alaealise lapsega.
Inventuuri põhjal selgus, et pärandvara kohustused olid vara väärtusest ligikaudu 57 000 euro võrra suuremad. Laenu lisatagatiseks oli õiguskantsleri poole pöörduja lahusvaraks olev kodu, kus ta elab koos lapsega. Kui ta aga soovis päranduseks saadud kinnisasja kiiresti ära müüa, et laen tagasi maksta, selgus, et abikaasale kuulunud kaasomandi soetusmaksumust pärijale üle ei lähe.
Ka ei arvestanud maksu- ja tolliamet (MTA) seda, et pärija oli juba abikaasa eluajal, mil see oli koomas, tasunud laenumakseid. MTA tegi näitliku arvutuse, et pärijal tekib vara müügi korral kohustus tasuda umbes 15 000 eurot tulumaksu.
"Avaldaja leiab, et peab sellises olukorras tasuma tulumaksu, kuigi müügitulu kasutamine üle läinud laenukohustuste täitmiseks ei jäta talle majanduslikku kasu," selgitas õiguskantsleri nõunik ja ettevõtluskeskkonna osakonna juhataja Evelin Lopman.
Õiguskantsleri büroo teatel on olukorrale hinnangu andmiseks tarvis kindlaks teha, kas pärandaja kinnisvara soetamismaksumuse mittearvestamine on kooskõlas põhiseaduses sätestatud omandipõhiõigusega ja maksukoormuse proportsionaalsusega, aga ka võrdse kohtlemise nõudega.
Rahandusministeeriumilt ootab büroo asja lahendamiseks selgitust, kas eesmärki oleks võimalik saavutada pärijat vähem koormaval viisil ning millega on põhjendatud see piirang olukorras, kus pärandvara kohustused on suuremad kui vara väärtus, selle ostmiseks võetud laenu maksmise kohustus läheb üle pärijale ning vara müüakse selleks, et täita pärandaja kohustusi.
"Kas selliste olukordade jaoks oleks põhjendatud sätestada seaduses erisus, mis tugineks täiendavale dokumentaalsele tõendamisele pärija poolt?" küsis Lopman rahandusministeeriumilt.
"Kas peate piirangu proportsionaalsuse hindamisel asjakohaseks arvesse võtta olukorda, kus päritud kohustuse tagatiseks on pärija enda eluase ning kohustuse täitmata jätmine võib kaasa tuua selle müügi?" lisas Lopman.
Eraldi tõi Lopman välja asjaolu, et kui abikaasade ühisvarasse kuulunud väärtpabereid müües saab lesk arvestada nende soetusmaksumust sajaprotsendiliselt - nii näeb ette maksuameti juhend -, siis kuidas on põhjendatud, et pärandusena saadud kinnisasja võõrandamisel on käsitlus teistsugune.
Lopman soovib rahandusministeeriumilt selgitust, kas nad peavad vajalikuks regulatsiooni muuta. Vastamiseks on ministeeriumil aega veidi üle kuu.
Toimetaja: Karin Koppel









