1979. aasta oktoobris mõistis ENSV ülemkohus Imre Arakase süüdi mitmete riigivastaste kuritegude, varguste, relvade ebaseadusliku käitlemise ja relvastatud rünnakute eest. Karistuseks määrati talle 15 aastat vabadusekaotust koos kogu vara konfiskeerimisega. Esimesed kolm aastat tuli tal veeta türmis, ülejäänud 12 aga tugevdatud režiimiga parandusliku töö koloonias.

Muu hulgas süüdistati teda selles, et ta kavatses võimude loata välismaale sõita, ehkki see jäi ellu viimata, sest paadimootoris tekkis rike ning tuul ja lained tõid selle randa tagasi. Samuti murdis Arakas koos kaasosalistega 1977. aastal sisse Tallinna vetelpäästejaama kaatrite ellingusse, kust nad varastasid kummist mootor-aerupaadi.

Spordikombinaadi Dünamo süstabaasist varastasid nad paadimootori ning murdsid sisse Tallinna konservatooriumi ruumidesse, kust varastasid kaks stereomagnetofoni koos kõlaritega.

Lisaks varastasid nad 1978. aastal üheskoos Kalevi jahtklubi sadamast paadimootori, autoinspektsiooni autost nahkse vormijope ja teedekaardid ning Tallinna 46. keskkoolist magnetofone, mikrofone ja sõnaraamatuid.

Ka ärandasid nad mitu sõiduautot, Arakas ostis ja hoidis enda käes püstoli ja relolvreid ning lõi noaga kaht inimest, kellest üks sai eluohtlikult vigastada. 1978. aastal tungis ta Eesti Televisiooni majja ning ähvardas valvurit püstoliga, nõudest temalt relva väljaandmist.

Kaitsja Sven Sillar esitas selle aasta aprillis riigikohtule rehabiliteerimisavalduse, et 1979. aasta oktoobris ENSV ülemkohtus tehtud otsus üle vaadataks. Sillar viitas kriminaalkolleegiumi 2024. aasta detsembris tehtud otsusele, millega osaliselt rehabiliteeriti koos Arakaga suures relvaröövis osalenud Heiki Terras.

Arakas esitas kohtule kirjaliku seisukoha, kus ütles, et tegutses Terrasega samadel eesmärkidel, et okupatsioonirežiimile vastupanu osutada.

Riigikohus rahuldas reedel otsuse osaliselt. Kohus tühistas Arakase süüdimõistmised ja rehabiliteeris ta selles osas, mis puudutas vabadusvõitluse asjaolusid, nagu paatide ja mootorite vargused välismaale põgenemise ettevalmistamiseks, relvade hankimine ja röövimine ning miilitsaautolt varustuse ära võtmine. Riigikohtu hinnangul näitasid materjalid usutavalt, et isiku eesmärk oli relvastatud vastupanu Nõukogude režiimile.

Muutmata jättis kohus aga süüdimõistmise osas, kus autost oli varastatud kaks vihmavarju. Kohtuotsuse kohaselt ei leidu vähimaidki andmeid, et sõiduautost vihmavarjude varastamisel olnuks mingit seost vabadusvõitlusega.

Riigikohus mõistis riigilt Arakase kasuks välja 700 eurot kaitsekulude katteks.

Teise isiku jättis kohus rehabiliteerimata

Teine riigikohtult rehabiliteerimist taotlenud isik mõisteti 1979. aastal süüdi ning teda karistati 12-aastase vangistusega tugevdatud režiimiga parandusliku töö koloonias, mida 1988. aastal vähendati üheksa aasta ja kolme kuuni.

Sellele isikule pani ENSV ülemkohus süüks teda korrale kutsuda püüdnule noaga kõhtu löömist, nii et see sai üliraskelt vigastada, lisaks varastas ta kallaletungi käigus kahelt isikult koti õunte ja 15 rublaga, tungis koos kaasosalistega Dünamo ruumidese ja riisus sealt 13 pütolit ja padruneid ning hoidis neid hiljem enda käes.

Kaitsja Sven Sillar taotles 1979. aasta kohtuotsuse ülevaatamist selles osas, mis puudutas lasketiirust relvade riisumist, viidates sellele, et tema kaasosalisi puudutava kahe aasta taguse kohtuotsuse järgi oli nende tegude põhjuseks vastupanu okupatsioonivõimudele.

Selle isiku rehabiliteerimisavalduse jättis riigikohtu kriminaalkolleegium rahuldamata, põhjendades, et igaühe motiive tuleb eraldi hinnata ja koos toimepandud tegu ei tähenda automaatselt, et vabadusvõitluslik eesmärk oleks kõigil teistel kaasosalistel.

Kui kaasosaliste toimikumaterjalidest ilmnesid selged viited soovile võidelda Nõukogude režiimiga, siis selle taotleja puhul kohus seda ei leidnud. Pigem oli ta konkreetsesse aktsiooni kaasatud juhuslikult ja talle endalegi ootamatult, mitte ideoloogilise vabadusvõitlejana.

Seetõttu jäi varasem süüdimõistmine ja karistus kehtima ning kaitsjale makstud tasu tuleb vaidlustajal endal kanda.

Seadus annab riigikohtule õiguse rehabiliteerida ajavahemikus 1940. aasta 16. juunist kuni 1991. aasta 20. augustini Eestis või endise NSV Liidu territooriumil kohtute poolt süüdimõistetud isikuid nende taotlusel, kui on tõendatud, et süüdimõistmise aluseks olnud teod olid võitluseks Eesti iseseisvuse eest või Eesti rahvale tehtud ülekohtu vastu.